Foto: Rose Reite 1929 väljalõige Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhatuse fotost. EFA.104.0.64898

8/20.02.1886 Tallinn – 6.06.1967 Tallinn

Tallinna ringkonna juhatuse liige 1928–31
Ida jaoskonna esinaine 1928–31

Rosalie-Alide-Marie Rauk sündis 8.2.1886 Tallinnas. Tema ema oli Miina Ehrmann (s 10.4.1859 Saue vallas), isa oli Juhan Rauk (s 19.3.1862 Murastes).

Rosalie abiellus esimest korda 25.3.1906 Tallinnas Märt Reitega (s 26.10.1879 Abja vallas). Neile sündis kaks poega: 1.7.1909 sündis Tallinnas poeg Ervin ja 10.10.1914 sündis Säreveres poeg Oleg. Rosalie ja Märdi abielu lahutati 1928.

Rose abiellus teist korda 1929 endast 23 a noorema Martin Ploomiga (s 1.3.1909 Peterburis). Sõlmis Martin Ploomiga abieluvara lahutamise lepingu 1932. Nende abielu lahutati 1938.

Rose oli Naiskodukaitses Ida jaoskonna asutajaliige ja esimene esinaine 1928–31, samadel aastatel oli ta ka Naiskodukaitse Tallinna ringkonna juhatuse liige 1928–31. Tema ajal Ida jaoskond kogunes Narva mnt 63 Rose Reite erakooli ruumides. Rose arvati Naiskodukaitse Tallinna ringkonnast välja 1936 seoses kolimisega Petserimaale.

Rosalie Reitel on suuri teeneid kutsehariduse propageerimisel ja õppeasutuste rajamisel. Ta asutas 1910 R. Reite Eranaiskutsekooli, mis oli vanim naiste kutsehariduse õppeasutus Eestis. Kutsekool töötas alguses Tallinnas, siis mõne aasta Türi-Allikul, edasi Tallinnas, alguses Koidula 18 Rosalie Reite korteris, hiljem Narva mnt 63. Erakoolil oli pidevalt majanduslikke raskusi, eriti arvestades, et mitmed õpilsed olid pärit vaestest peredest. Algselt toimus õppetöö kolm korda nädalas, õpetas Reite üksi. 1922. aastal asus Reite taotlema õppetöötoa muutmist naiskutsekooliks, mis võimaldanuks õppeasutusele avaramat tegevusruumi — muuta õppeprogrammi, palgata õpetajaid ja taotleda riiklikku toetust. 1923 registreeriti R. Reite käsitöö õppetöötuba ministeeriumis ümber eranaiskutsekooliks. Õpilasteks võeti vähemalt 6-klassilise algkooli lõpetanud tütarlapsi 14. eluaastast alates. Õpetati pesu- ja riiete juurdelõikamist ja õmblemist, kunstkäsitööd, masinal tikkimist ning tehti käsitööõpetajate täienduskursusi, lisandus ka majapidamine. Riiklikku toetust hakkas naiskutsekool saama 1923. aastast. See võimaldas õpetajaid palgata. Hakati õpetama ka emakeelt, saksa keelt, tervishoidu ja mõningaid teisi aineid. Rose Reite jätkas ka enesetäiendamist. 1926 võeti naiskutsekooli õpetajate palgad riigi kanda. 1934/35. õppeaastal oli koolis 72 õppijat. Pöördeliseks kooli tegevuses sai 1930. aastate keskpaik. Selleks ajaks oli tekkinud naiskutsekoolide võrk üle Eesti ning eranaiskutsekool minetanud oma senise tähtsuse. Et Tallinnas oli riiklik naiskutsekool olemas, hakati taotlema eranaiskutsekooli tegevuse lõpetamist. 1933/34. õppeaastast lõpetati eranaiskutsekooli õpetajate palkade tasumine riigi poolt. 1935, kooli 25ndal tegevusaastal loobus R. Ploom-Reite eranaiskutsekooli edasisest ülalpidamisest, õppeasutus anti üle Eesti Naisliidule ja hakkas 1. augustist 1935 kandma Eesti Naisliidu Kutsekooli nime. Eesti Naisliidule naiskutsekool lõpetas tegevuse 1. augustist 1937. Tema asemele alustati järk-järgult (al 1935) Kodumajanduse Instituudi väljaarendamist, millest hiljem arenes välja Tallinna Pedagoogline Seminar, mis 2012 ühines Tallinna Ülikooliga.

Pärast kooli sulgemist 1935 suundus Rosalie õpetajaks Petseri linna Naistäienduskooli.

Mõlemad pojad Ervin ja Oleg Reite arreteeriti 1941 paaripäevase vahega nõukogudevastase agitatsiooni eest.

Ervin Reite saadeti 10+3 karistusega Irkutski vangilaagrisse.

Oleg Reite oli madrus, ilmselt pääses tulema, oli Saksa sõjaväes, Eesti Leegioni 1. Eesti Piirikaitserügemendis 1944 Tallinnas.

Mõlemad pojad elasid hiljem Eestis.

Rosalie Ploom suri 6.6.1967 ja on maetud Siselinna kalmistule koos mõlema pojaga (Oleg suri 1978, Ervin suri 1985). https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=84XgOOjOmg1n

Geni https://www.geni.com/people/Rosalie-Alide-Reite-Rauk/6000000025729534298

Siinses artiklis on kasutatu teavet Rose Reite kooli kohta ajaloolase Ahto Kenniku artiklist „Ühest vähetuntud õppeasutusest”, mis ilmus 20. aprill 1985 Nõukogude Õpetajas.