Foto: Naiskodukaitse tegevuse ülevaade – algpäevist kuni 1938

7/20.02.1900 Tartu – 31.08.1973 New York
Põhja jaoskonna juhatuse liige 1935–40
Tallinna ringkonna toitlustusosakonna vanem 1937–40

Gerda-Felicitas Peterson sündis 19.02.1900 Tartus ema Julie-Elisabeth Laury (s 27.02.1876 Koolijärve vallas) ja Peeter-August Petersoni (18.06.1857 Vihula vallas) perekonda. Ta oli oma vanemate neljast lapsest teine, tal oli vanem vend Erich, noorem õde Ella ja noorem vend Helmut.

Gerda abiellus 24.10.1921 Rapla ev luteriusu koguduses Voldemar Simonlatseriga (s 19.01.1897 Võisiku vallas Viljandimaal). Neil sündis kaks last: 20.01.1923 Tallinnas poeg Erich-Adolf ja 23.12.1924 Tallinnas tütar Edith.

Aadresslehe järgi oli 1928 elukohaks Kopli tn 38a, aadresslehel on kirjutatud rahvuseks sakslane.

Gerda oli aktiivne naiskodukaitsja. Ta oli Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Põhja jaoskonna juhatuse liige 1935–40, Tallinna ringkonna toitlustusosakonna vanem 1937–40. Gerda läbis 1936 samariitlaste kursused, talle omistati 1937 Põhja malevkonna rinnamärk ja 1938 Kaitseliidu Valgeristi III kl. Veel 1940 läbis ta gaasikaitse kursused.

Abikaasa Voldemar Simonlatser oli auto-tankide divisjoni ohvitser, major. Teenis punaarmees 182. diviisi 108. üksiku luurepataljoni soomusaotode roodu (Ülenurmes) komandörina majori auastmes, ta arreteeriti 14.06.41, süüdistuskokkuvõttes pandi talle süüks, et ta oli endise tsaariarmee ja Eesti sõjaväe ohvitser, Eesti sõjaväes alates 1918, 1923 Eesti sõjaväe peastaabis, 1937–38 sõjaväeringkonnakohtu liige, kodanliku riigikorra pooldaja, suhtus vaenulikult nõukogude korra kehtestamisse Eestis, alates 01.41 sõjalise nõukogudevastase vandenõu liige, tegi eestlastest sõjaväelaste hulgas ettevalmistusi võitluseks nõukogude korra vastu. Taimõri ringkonnakohtu väljasõiduistungil 16–19.12.41 mõisteti Voldemar Simonlatser surma koos kogu vara konfiskeerimise ja sõjaväelise auastme äravõtmisega. Voldemar Simonlatser hukati 20.07.42 Norilskis.[1]

Gerda põgenes 1944 koos tütre Edithiga Saksamaale, kus viibisid Geislingeni Eesti laagris.

Poeg Erich Simonlatser oli Saksa sõjaväes seersant, 45. rügemendi 20. Eesti Diviisis. 1946. a-l otsis Gerda saksa eesti lehe „Eesti teataja” kaudu taga oma poega Erichit: „Kes teab midagi Erich Simonlatseri (sünd 20.1.1923 Tallinnas) saatusest? Viimane teade aprillis 1945. Feldpost nr. 48001. Gerda Simonlatser.“ Poeg jäi Eestisse, oli metsavaht. Erichi surma 1992 märkis ära Vaba Eesti Sõna ajaleht New Yorgis, et kadunu oli V. Simonlatseri poeg. 

Gerda ja Edithiga olid Saksamaal koos abikaasa Voldemari ema Anu Simonlatser, abikaasa õde Alide Hinno ja õemees Aleksander Hinno. Aleksander Hinno oli hiljem USAs EELK New Yorgi Pauluse koguduse praost 1949–1981.

1947 siirdus Gerda koos tütre Edithiga Stuttgartist põgenikelaagrist Inglismaale, kus töötasid puuvillavabrikus. Gerda kirjutas korduvalt palvekirju ÜRO allorganisatsioonile IRO-le, et neil aidataks emigreeruda USAsse sugulaste juurde, sest tema mees on 1941 küüditatud Siberisse ja ta ei tea midagi oma pojast. IRO ei abistanud. 1951. a-l abiellus tütar Edith Inglismaal Arnold Rumvoltiga, neil sündis tütar.

Alles 1962. aastal siirdus Gerda Inglismaalt koos tütre Edithi perega USAsse New Yorki, kus elasid Long Islandil ja hiljem New Jerseys Seabrooke’is.

Gerda suri 1973, Flushingus, New Yorgis, ta on maetud Kensicko surnuaeda. Avalikes andmetes hauaplatsi asukohta ei ole.

Geni https://www.geni.com/people/Gerda-Felicitas-Simonlatser/6000000030768830082

---

[1] [Ü.Uluots, Eesti ohvitseride saatus; R1] Eestlased vene sõjaväes 190-45. Kolmas osa (Selmet–Üüde). Koostanud Leo Õispuu, lk 184.