Foto: Anna Starrkopf 1932-33, väljalõige Tallinna ringkonna juhatuse fotolt. Allikas: ajalugu.kaitseliit.ee

4.10.1896 Rapla lähedal – 09.09.1983 Rapla
Tallinna ringkonna juhatuse liige, sekretär 1932–37
Toompea jaoskonna juhatuse liige 1939–40

Anna Starrkopf sündis 4.10.1896 Seli või Sootaguse külas Rapla lähedal. Tema ema oli Ann Birke (s 30.7.1868 Kohila vallas) ja isa oli Jaan Starrkopf (s 22.7.1859 Käru vallas). Ta oli oma vanemate 11 lapsest viies.

Anna õppis 1919–1924 Tallinna Ühisgümnaasiumis. Elas Tallinnas Nõmmel Õie 4. 1925 asus Anna Starrkopf õppima Tartu Ülikooli õigusteaduskonna kaubandusosakonda. 1928 elas Vilmsi 10, Jakobi 20.

Anna abiellus 39-aastasena 29.05.1935 Kaarli koguduses Adolf Gustav Ööpikuga. Adolfi jaoks oli see teine abielu (esimene abielu lahutati paar kuud varem 1935). Ta oli lõpetanud Gustav Adolfi gümnaasiumi, oli kaitseliitlane, töötas Teedeministeeriumis. Lapsi neil ei olnud.

Anna oli aktiivne naiskodukaitsja, ta oli Tallinna ringkonna juhatuse sekretär 1932–37, pärast seda Toompea jaoskonna juhatuse liige 1939–40. Talle omistati 1932 Toompea jaoskonna rinnamärk ning 1933 Valgeristi III klass.

Võimalik, et Anna oli seotud 1941 Tallinna Tehnikaülikooliga, sest tema toimikus on Tallinna TRNS täitevkomitee tõend õppemaksust vabastamise kohta, kuna vanemad on surnud ja olid töötav rahvas.

Elukutselt oli Anna raamatupidaja, töötas 1941 ENSV Ülemnõukogu Presiidiumis. Ta elas Leineri 10 (täna Poska t).

Okupatsiooni ajal põgenesid Adlof ja Anna Tallinnast Sootaguse külla Matsule, Anna kodutallu Rapla lähedal. Mõlemad arreteeriti, kuid vabastati tingimusel, et aitavad metsavendi avastada. Nad ei hakanud kedagi reetma, vaid läksid ise metsavendadeks Haavemäel. Punker ehitati Seli ja Rabivere vahelisse metsa. Raamatus „Hageri kihelkond. Aja lood” on tuntud koduloouurija Laine Linnuse sõnade järgi selle kirjeldus toodud: See oli poolenisti maasse kaevatud, lagi puust, peal mättad, uks ees. Sooja saadi punkriahjust. Magati naridel. Toitu saadi kodustelt, see toodi lähedal asuvasse Keldrimäe väiketallu. Aga Eestimaa on väike ja peaaegu kõik tunnevad kõiki ja nõnda ulatusid kuuldused metsas peituvatest meestest peagi ka julgeolekuorganiteni. Metsavendi jõuti küll hoiatada võimaliku haarangu eest ning mehed isegi lahkusid seepeale punkrist, kuid selle asemel, et kohe laiali hargneda, nagu vana sõjamees Heinrich Västrik soovitas, jäädi hoopis lähedalasuva Tõnuma talu heinaküüni ööbima, et sealt siis varahommikul Lõuna-Eesti suunas teele asuda. See ei olnud mõistlik otsus. Samal, 21. mai ööl, sõitsid julgeoleku mehed Tallinna-Türi-Viljandi maantee ääres asunud Purila mõisa kõrtsi juurde ja võtsid sealt varahommikul suuna Seli ja Rabivere vahelises rabas asuva Haavemäe peale. Teed pidi neile juhatama keegi, kes kohalikke olusid ja ka metsavendade harjumusi väga hästi teadis. Tänaseni pole teada, kes see inimene võis olla. Igatahes julgeoleku mehed viidi täpselt metsavendade ööbimispaika. Varahommikuks oli küün, kus mehed puhkasid, sisse piiratud. Valvama jäetud Johannes Sõmera nägemine ei olnud kõige parem ja kui ta lõpuks märkas vaenlaste liikumist, oli juba hilja. Ta jõudis hüüda vaid, et poisid, asi on tõsine! Ja kohe kõlasid ka esimesed lasud. Johannesel endal õnnestus siiski kuulirahe all metsa joosta, see päästis ta elu. Rudolf Hansen ja Heinrich Västrik sattusid aga küünist välja joostes tule alla. Esimene neist hukkus kohe küüni ees, teisel õnnestus vaatamata haavatasaamisele metsa jõuda, kuid ta tabati õige pea. Tulevahetuses langesid veel Adolf Ööpik, Manivald Teppor ja Johannes Esop. Surma sai ka üks vene sõdur, 260. polgu võitleja Belov. Imekombel jäi Anna Ööpik küünis ellu. Sõdurid kaevasid metsavendadele sinnasamasse madala haua, kuhu mehed hooletult sisse loobiti ja pealt natuke mullaga kaeti. Julgeoleku saagiks langes automaat, viis vintpüssi, kaks revolvrit ja 3000 lahingupadrunit. Kinnivõetud Heinrich Västriku ja Anna Ööpiku viisid julgeoleku mehed koos surma saanud vene sõduriga lähedal asuva talu hobusega Raplasse. Rabivere Krimmi ja Seli küla vahel metsas lagendikul asub aga mälestuskivi, millesse on raiutud Johannes Esopi, Rudolf Hanseni, Manivald Teppori ja Adolf Ööpiku nimed. Mälestusmärk on neljale Haavemäe lahingus langenud metsavennale, kelle metsahauda hoidsid aastakümneid korras omaksed. Anna Ööpik arreteeriti ja saadeti tribunali otsusega 12. septembril 1946 Venemaale Kemerovo oblastisse. Viie aasta pärast jõudis ta tagasi kodumaale ja jutustas oma kohutavatest elamustest Haavemäel ning vanglas. (Linnus, Laine. Tragöödia Haavemäel. – Kultuur ja Elu nr 1/2002)

Anna elust Nõukogude ajal ei ole teada.

Anna Ööbik suri 09.09.1983 Raplas ja on maetud Rapla kalmistule koos vanematega. https://www.kalmistud.ee/burial-place/RKEr7KV8Gr72

Geni https://www.geni.com/people/Anna-%C3%96%C3%B6pik/6000000202821784821