Foto: 1940 NKVD toimikust ERAF.130SM.1.7137-1_8753
14.03.1897 Tallinn – surmaotsus täide viidud 13.04.42 Севураллаг (Sosva)
Tallinna ringkonna juhatuse liige 1935–40
Põhja jsk juhatuse liige 1931–40 (kogu aja)
Ida Amanda Helene Kaasik sündis 14.03.1897 Tallinnas. Tema ema oli Mai Lõuna (s 25.02.1865), isa Siim Kasik (s 4.10.1848 Määri), mõlemad Simuna khk, Virust. Isa jaoks oli see teine abielu, ema oli isast 16 a noorem. Isal oli enne üks surnud laps, kirikuraamatu järgi tundub, et esimene naine suri 45-aastaselt sünnitusel koos lapsega. Siimu ja Mai abielust sündis Revalis kaks tütart Ida Amanda Helene ja Benita Elisabeth. Mõlemad õed astusid hiljem Naiskodukaise Tallinna Põhja jaoskonda.
Lõpetanud Tallinna Tütarlaste Gümnaasiumi, siirdus Ida Peterburi Lesgafi Kõrgematele kursustele (hilisem Instituut). Omakäelises elulookirjelduses loeb revolutsioonieelseid Peterburi-aastaid üheks endale ilusamateks – teatrid, muuseumid, eestlaste kogukonna üritused. Elatist teenis ta koduõpetajana. Revolutsioon paiskas tsaari-Venemaa pealinna anarhiasse, hea et oli kuhu tagasi tulla. Kutsetöös oli ta edukas, õppis Tartu Ülikoolis majandusteaduskonnas eksternina. Ülikoolimatriklis kasutab eesnime Ida.
Ida abiellus 24.05.1920 Tallinnas Jaani koguduses Elmar Grünbergiga (s 30.07.1897 Haaslava vallas), kes oli sidetehnik, hiljem telefonivõrgu montöör. Nende abielu lahutati 1933. Lapsi neil ei olnud.
Elmar abiellus teist korda 8.11.1935 Tallinnas Josefiine Nuuga (s 13.06.1907 Sallas).
Amanda valdas vabalt kolme võõrkeelt (saksa, prantsuse, vene), keelteoskus käis Tallinna Telefoni Keskjaama osakonnajuhatajale ametikoha juurde. Tema haare ulatus NKK Tallinna Ringkonna juhatusest kaugemalegi – oli aastatel 1929‒1934 Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei liige, valitud Tallinna linnavolikokku Tööerakonnast (1930‒1934), volikogu sekretär. Kandideeris 1932. a-l Riigikokku Keskerakonna nimekirjas, kuid ei osutunud valituks (samadel valimistel kandideeris Mari Raamot Põllumeeste kogude nimekirjas, ei osutunud ka valituks).
Amanda oli Naiskodukaitse Tallinna ringkonna Põhja jaoskonna juhatuse liige 1931–40 kogu jaoskonna eksisteerimise aja. Lisaks oli ka Tallinna ringkonna juhatuse liige 1935–40. Talle omistati 1935 Põhja malevkonna rinnamärk. Ta oli valgetähe ordeni kavaler. 1938 annetati talle Kotkaristi kuldrist.
1937. aastal eestindas Amanda oma endiselt abikaasalt päritud perekonnanime Grünberg Kanneseks.
Vähemalt 1940. a veebruaris elas Amanda Uus 35 (1990ndate Šoti klubi tänavaäärne maja). Amanda Kannes arreteeriti 14. juunil 1941 oma kodus Uuel tänaval, läbiotsijad lahkusid mõjusa röövsaagiga: ENSV NKVD finantsosakonda üle antud kviitungite järgi (4 lehel) perenaise lauahõbeda, kristallnõude, sõrmuste ja väärismüntidega. Süüdistus pandi kokku Amanda Kannese ankeetandmetest – kuhu kuulunud, milliseid ameteid pidanud, palju autasustatud ‒ kokkuvõte: Kaitseliit, Naiskodukaitse, kontrevolutsionäär, kodumaa reetja. Amanda saadeti Sevurallagi laagrisse Sosva külla, seal tegutsenud Eestist tulnud läti juudi, NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi uurimisosakonna uurija Idel Jakobsoni ettepanek oli maha lasta. Idel Jakobson kinnitas II Maailmasõja ajal ilma kohtupidamiseta surmaotsuse 621 inimesele[2].
Amanda Kannes hukati Sosvas 13.04.1942 koos veel kolme naiskodukaitsjaga, kelleks olid Mare Suik Keilast, Maria Tõrvand Abjast, Linda Ude Keilast.[3]
Amanda matmiskoht Venemaal ei ole teada.
Geni https://www.geni.com/people/Ida-Amanda-Helene-Kannes-Gr%C3%BCnberg/6000000198623814832
[1] Teenetemärkide kavalerid. Presidendi kantselei. https://president.ee/et/teenetemargid/teenetemarkide-kavalerid
[2] Aegumatud rahvusvahelised kuriteod. KAPO. https://kapo.ee/et/content/aegumatud-rahvusvahelised-kuriteod
[3] Heino Tõnismägi. Ülekohtu toimikud 2. – Eesti Ekspress, 15.04.2023, loetud 13.12.2025.
Selline nägi välja Amanda Kannese surmaotsus kellegi Senitševi ja Idel Jakobsoni allkirjadega. Allikas: ERAF.130SM.1.7137-1_8779
Lisa kommentaar