Lucia Neggo 1938. Foto: EAA.2111.1.9677.4

28.07/9.08.1991 Rannu, Tartumaa – 10.08.1979
Põhja jsk juhatuse liige 1931–32
Narva jaoskonna liige 1932?
Valga ringkonna liige 1932–34, Valga rk kodutütarde vanem

Lucia-Elsa-Marie Kompus sündis 28.07.1991 Rannu vallas, Tartumaal. Tema ema oli Karoliine-Johanna Johanson (1860–1945), isa Jaan/Johannes Kompus (1858–1940). Isa oli Elva köster ja populaarne seltskonnaegelane. Ema oli nooruses aktiivne teatritegelane, lahke ja rõõmsameelne. Neil oli neli last. Lucia vanem vend oli kuulus Eesti teatritegelane ja arhitekt Hanno Kompus, vennananine Estonia esikoreograaf Rahel Olbrei.

Lucia abiellus 10.07.1914 Rannu koguduses Aleksander Neggoga (Neggu, Nõggu). Neil sündis neli last: Tartus poeg Rahuleid (1915), Tallinnas tütar Urwe (1917), Tallinnas poeg Alek (1918) ning Tallinnas tütar Juula (1926). Pere elas erinevates Eesti linnades – Tallinnas, Valgas, Narvas, Tartus. Lucia Neggo oli tegev nais- ja noorsoo-organisatsioonides.

Abikaasa Alexander Victor Woldemar Neggo sündis 1890. aastal Kuressaares. Õppis Peterburi ülikooli füüsika-matemaatikateaduskonnas. 1917. aastal võttis ta agaralt osa Omakaitse organiseerimisest, oli Tallinna omakaitse salgaülem. Vabadussõja puhkedes 1918. aastal sai temast Eesti ajutise valitsuse Saare maakonna komissar. Võttis osa iseseisvusmanifesti väljakuulutamise eeltöödest ja põrandaalusest organiseerimistööst Saksa okupatsiooni ajal. Oli chargé d’affaires ja konsul Pihkvas Vene Loode valitsuse juures ja välisministeeriumi konsulaar- ja passiosakonna juhataja kt ning Berliini Eesti peakonsulaadi sekretär.  Võttis osa Kaitseliidu tegevusest alates selle loomisest. Esimestel aastatel juhtis Kaitseliidu staabi propagandaosakonda. Samal ajal oli ta ka ajakirja Kaitse Kodu! vastutav toimetaja. Oli Noorte Kotkaste üks ellukutsujatest ja lühiajaliselt esimene peastaabi ülem.[1] Kaitseliidust lahkumise järel töötas Viktor Neggo gümnaasiumi direktorina Valgas ja Tartus.

Lucia oli ühe aasta NKK Tallinna ringkonna Põhja jaoskonna juhatuse liige 1931–32, seejärel kolis pere Narva, kus Lucia astus Narva jaoskonna liikmeks, seejärel Valka, kus Luciast sai Valga ringkonna liige 1932–34 ja Valga rk kodutütarde vanem. Siis kolis pere Tartusse. Ei ole kinnitust, kas Lucia oli ka Naiskodukaitse Tartu ringkonna liige. Salme Lepp Tallinna Kalevi jaoskonnast ja Lucia Neggo olid 1940 aprillis veel koos Tartu emadepäeva korraldavas komitees.[2]

Kogu pere oli 1941. a küüdinimekirjas. Kõik küüditati peale tütar Urve, keda ei saadud kätte. Abikaasa Viktor Neggo hukati Solikamskis 1942. Pojad Alek Neggo (s 1918) ja Rahuleid Neggo (s 1915) hukati 1942 Sosvas, Alek oli siis 24, Rahuleid 27. Tütar Urve põgenes 1944 Saksamaa kaudu USAsse.

Lucia ja tütar Juula viibisid asumisel Tomski oblastis, Aleksandrovskoje rajoonis, Topoljovka külas kokku 15 aastat, vabastati 1956. ERMis on mõned haruldased fotod nende Siberiaastatest.

Tagasi Eestis, elasid tütre Juulaga Keilas.

Tütar Juula Virroja töötas Keila I KK õpetaja, klaveriõpetaja, segakoori Keila dirigendi ja lauljana. Ta on meenutanud Siberiaastaid ja ema naiskodukaitsjaks olemist: „Juula Virroja on sündinud Tallinnas, elanud Narvas, Valgas, Tartus. Koolipapast isa oli Kaitseliidu tegelane ja ema naiskodukaitses ning seepärast saadeti temagi 15 aastaks priiküüdiga Siberisse. Siberist oli veidi kasugi – Juula omandas Tomskis koorijuhi ja muusikaõpetaja elukutse. Lisaks sai jätkata lapsepõlve balletiharrastust.“[3]

Lucia Neggo suri 1979, on maetud Karjaküla kalmistule Keila lähedal. https://www.kalmistud.ee/haudi?action=hauaplats&filter_hauaplats_hauaplats=R19NmVAGaO40

Naiskodukaitse Tallinna rinkgonna ajalootoimkonna esinaine Sigrid Laanemets asetamas Naiskodukaitse mälestuspäeval küünalt Lucia Neggo hauale Karjaküla kalmistul 25.04.2025. Foto: Kail Laanemets

Geni https://www.geni.com/people/Lucia-Elsa-Marie-Neggo/6000000010761467108

---

[1] Merike Jürjo, Kaitseliidu ajalugu 1924-1940 (Kaitseliit, 2023).

[2] Moodustati emadepäewa Tartu komitee, no. 111 (Postimees, 1940).

[3] Valdur Vacht, Tegija. Juula Virroja, no. 20 (Keila Leht, 2016).