Foto: EFA.2.0.391904
5.12.1909 (vkj 22.11.1909) Tartu – 12.05.1982 Knoxville, Tennessee
Tartu ringkonna IV jaoskonna juhatuse liige 1928–1932
Kergedivisjoni jsk ainuke esinaine al loomisest 1937–1940
Naisomakaitse Tallinna maleva esinaine 1944
Eleonore-Aino Ingermann sündis 5.12.1909 Tartus Miili Rosalie Josingu (s 28.08.1874 Põltsamaal) ja August Ingermanni (s 17.11.1877 Suislepa vallas) esimese lapsena. Aino isa oli riigiametnik. Ainol oli kolm aastat noorem õde Linda-Anette.
Aino lõpetas 1927 Tallinna II Tütarlaste Gümnaasiumi (praeguse Tallinna Inglise Kolledži hoones). Aastatel 1927–33 õppis ta Tartu Ülikoolis saksa ja inglise filoloogiat, mille lõpetas. Aino oli Korp! Amicitia liige.
Aino abiellus 1930 Tallinnas Heino Onniga (s 1900 Tartus). Neil sündis 1935 poeg Aarne.
Aino oli aktiivne Naiskodukaitse liige alates 1927. aastast. Ülikooliaastatel 1928–1929 oli ta Tartu ringkonna IV jaoskonna sekretär, 1929–1932 sama jaoskonna abiesinaine. 1935 elas pere juba Tallinnas, Ainost sai alates 1937 Tallinna ringkonna Kergedivisjoni jaoskonna esinaine. Aino Onni on Valgeristi III kl kavaler. Aino abikaasa Heino Onni oli Kaitseliidu Kergedivisjoni malevkonna pealik. Selle abielupaari puhul kehtis reegel, et mees oli Kaitseliidu malevkonnas ja naine seda malevkonda toetavas Naiskodukaitse jaoskonnas, antud juhul olid mõlemad oma üksuse juhid.
1937 eestindas ta oma eesnime Eleonore-Ainost Ainoks.
Abikaasa Heino Onni oli Eesti kaadriohvitser, major. Vabadussõjas teenis 1. ratsarügemendis, 30ndatel Harju sõjaväeringkonna 1. jsk ülem. Ta arreteeriti 29.06.1941 Tallinnas Gonsiori 13-15, 31.03.1942 toimunud tribunalil mõisteti talle §58-4, 58-10, 58-11 alusel surmaotsus. Heino hukati Permi oblastis, Ussollagis 11.05.42. Süüdistati Kaitseliitu kuulumises, osavõtus 1924. a mässu mahasurumisest Eestis ja nõukogudevastases propagandas laagris.
1944 juunis määrati Aino Onni Naisomakaitse Tallinna maleva esinaiseks. Naisomakaitse tegevus oli sisuliselt Naiskodukaitse tegevuse jätk Saksa okupatsiooni ajal, toetati eesti sõjamehi rindel ja haiglates.
Aino põgenes 1944 koos poja Aarnega Saksamaale. 1944–47 viibisid Gunzenhauseni laagris Aino oli seal õpetaja, valiti eestlaste ajutisse komitee liikmeks ja laagri juhataja abiks. Seejärel elasid Geislingeni (Steige) põgenikelaagris. Aino töötas Geislingenis ajalehe Eesti Post juures.
Aino ja Aarne emigreerusid USAsse 1949. Algul elasid Bronxis ja Aino töötas restoranis pagarina. Hiljem elas Queensis Jackson Heightsis ja Regio Parkis. Aino külastas korduvalt Bermudal oma õde Lindat, kes oli briti kondakondsusega, abielus ameeriklasega. New Yorgis korraldas Aino mh New Yorgi Eesti Päevi. Ta teenis Simon & Schustei Puhl. Corp. juures üle 20 aasta ostujuhina.
Aino Onni kirjutas 1957. a-l New Yorgis järelehüüde Anna Tõrvand-Tellmannile, ilmselt jõudis Anna surm Siberis 1953. a-l njuujorklasteni alles 4 a hiljem.[1] Ta kirjutas imeilusa järelhüüde ka Anna Tõrvand-Tellmanni tütrele Selma Ausmees-Tellmannile, kes suri 1972 New Yorgis.
Aino abiellus teist korda New Yorgis 1972 Meyer Diamondiga.
Aino Onni-Diamond suri 1981 Konxville’is, Tennessees koos abikaasaga maailmanäitust külastades. Järelüüdes nimetatakse teda „suureks eestlaseks“[2]. Aino on maetud Kensico surnuaeda eestlaste alale, praost Kiviranna teenimisel, kalmu asukoht: 50 ESTONIAN, Lot 760 – Grave 2 -DD, KC-50E-00760-002-DD.
Geni: https://www.geni.com/people/Eleonore-Aino-Onni/6000000009707455299
[1] Vaba Eesti Sõna 5.12.1957, lk 11.
[2] Mitmed eluloolised andmed võetud järelehüüdest – Vaba Eesti Sõna, 10.06.1982, lk 2.
Naiskodukaitse valge roos Aino Onni-Diamondi haual Kensico surnuaial 29.01.2026. Foto: Karin Kaup Lapõnin.